Ega need mööduvad rongid mind üldiselt ei häiri. Ei magades ega õppides ning ka millegi muu rahuliku tegevuse juures. Välja arvatud filmi/seriaali vaadates. Vot siis nad muutuvad eriti lärmakaks, nigu oleks neil ületöötanud ja alamakstud vedurijuhtidel mu vastu mingi vimm, et nad just selle maja juures pöördeid annavad. Seda ei pea õnneks enam kaua taluma. 6. juulil lõpetab korteriomanik lepingu ning alates sellest päevast siia mul enam asja pole. Kuhu oleks asja – ei tea. Mannu nigu miskit leidis mulle, aga eks näis. Üksi ühetoalist rentida on tänasel päeval minusuguse jaoks kuidagi üle jõu. Antud korter oli muidugi aus ja hea ning isegi üür ei olnud üüratu, aga siiski. Vaene vanemateta laps nagu mu ema armastab öelda.
Üks asi, millega annab tegelt tolle korteri omandamisel võita, on jala linnas/tööl käimine. Raatuse tn lõpust pole kaarsillani jala midagi visata ja mis sealt edasigi. Olgem ausad, kütuse hind on ebanormaalne. Loomulikult teeb rõõmu, kui jälle langeb paar senti, aga hoolimata sellest on nafta hind overrated. Ja sellest lähtuvalt on ka muu tarbekaup üleliigse juurdehindluse saanud. Ahvid. Täna käis ka peast läbi uitmõte auto maha müüa. Paar kuud jalamees olla ning siis jälle midagi uuemat leida. Noh, uitmõte, eksju. Tegelikult on masu. Selleks, et auto maha müüa, vajab ta veidi kõpitsemist. Selleks, et kõpitseda, on vaja nutsu. Selleks, et nutsu saada, on vaja tööd teha. Seoses sellega olen mõelnud ka suveks lisakohustusi võtta. Aga eks näis. Auto juurde tagasi. Mida rutem ma sellest armsaks ja omaks saanud A6′st (no juba A6 kõlab umbe hästi ju tegelt) lahti saan, seda kergem on mul seda maha müüa. Esiteks suure läbisõidu tõttu ja teiseks puhtalt selle tõttu, et aastakäik on ikkagi 1995. Kuid vaatame, mis elu toob. Ehk saab must järgmisel lotokolmapäeval miljonär või kui mitte see, siis äkki piletiraha võidab ikka tagasi.
Praegu on nii, et kevad hakkab lakkama ja magama minna ei mõista. Vähemalt mitte 3:52 pärast ootamatult töist teisipäeva. See jama on iga suve algul olnud. Justnimelt algul, kuna augusti poole on lühikesed ööd tavaline nähtus ning pigem kipun päevi maha magama. Pärast pikka pimedust ja pakaselist talve on ju nii vahva, kui ümberringi on kõik roheline ning valgust piisavalt palju, et ristiinimene ka naha tõmmuks saaks. Tatikana mulle meeldis alati maal varakult ärgata, istuda trepi peal ja emmata ümbritsevat värsket hommikulist õhkkonda, varavärsket päikesesära, kastest imbunud maapinda ja uimaseid lambaid, kes saba ees laudast välja kooserdasid nigu nad oleksid eelmisel õhtul kärsa eestlase kombel likku pannud. Kunagi ei unusta selliseid maahommikuid.
Ühtlasi möödus must jälle üks rong, mille vedurijuht kas magas või oli ta veduril lihtsalt elektrooniline piiraja peal, et nõnda lärmata ei saanud. Mine tea, nad on ju ikkagi üle töötanud ja ega see tehnika veab ka tänapäeval alt. Olgu Made in USA või Made in China, kõik on ikkagi Taiwanis kokku pandud.
Pidžaama selga, õlu avali, film käima – side lõpp.