suvi?

July 27th, 2010

Seltsimees Uibopuu käis piiri taga. Ja mitte Lätis ega Leedus nagu tavaliselt, vaid Rootsis, kus Svensson ilmselt siiamaani vanemate teadmata pahandusi teeb. Kruiisi mõte oli peas juba aasta algul, kui Ave & Alex tahtsid laevale jooma minna. Kuidagi see asi lükkus ja lükkus edasi ning nii see ära jäigi. Aga vaat, uue võimaluse laotas jalge ette Anx. Mõeldud-tehtud, kuigi kõhklustega, aga asja ette see plaan ikkagi läks ning rahulolematuseks pole väga põhjust.

Seltskonnaks oli Anx, Kati, Puhh, keda ma teadsin ennegi ning mõned sõbrannad veel + sookaaslased Henrik (?) ja Toomas. Tallinnasse jõudes oli ilm veidike küll jahenenud, seda peamiselt meretuule tõttu, aga soe siiski. Kajutitesse jõudes olid need alul hirmuäratavalt jahedad. Aga vinged. Kitsad küll, aga elab väga mõnusalt ära, kui ei käi kaamlina reisul. Ainult külmkapp oli puudu. Muust puudust ei tundnud. Esimesel õhtal kaanisime ruttu alkoholi Baila saatel sisse ning ringkäik võis alata. Kerge estraadikava suures saalis, vahepealne ööklubi ning lõpetuseks karaoke. Naljakas, et Anne Veesaar laeva peal mingit show‘d üritab korraldada. Aga mis seal ikka. Leiba peab teenima.

Teisel päeval tuiasime Stockholmi kesklinnas ringi. Rootsi kunni ega ida-saksa turiste ei näinud, nägime hoopis kalu. Päris mitut mitmes akvaariumis. See oli mõttetult kulutatud 90SEKi. Saadud traumas otsustasime linna peale minna. Õigemini otsustati minu eest – tüdrukud soovisid šoppama minna. Pärast saime väikse tutaka vihma ka kaela, nägime metrood ja jõudsimegi sadamasse tagasi. Tagasitee oli rahulikum, kuigi öösel mitmed ei saanud kerge tormi tõttu magada. Mine nimetanuks seda kolossaalset alust pigem hälliks, mis sujuvas taktis leebelt kõikus, tuues sõba silmale. Aga kui laeval pidu nii kaua pannakse, siis võiks meeskond inimese kombel teistel magada ka lasta.

Tänase päeva võtsin puhkamiseks, kuna tuleb veidi töisem periood. Juulis nagu vaba aega piisavalt on olnud, nii et võib vahelduseks ennast rohkem liigutada kah. Puhkuse ajal sai metsa tehtud ja palju suvitatud, pärast seda oli töögraafik ka nii lebo, et pigem puhkasin kui töötasin. Mannut pole ammu näinud, see ka tööloomaks hakkanud. Nigu ei elakski koos enam. See-eest on Jaanus siin vaba pinda täitnud ja seda sõna otseses mõttes. Teada ju, et käib ringi, pool elu pidevalt kaasas.

Ja kalal sai ka käidud teist korda sel hooajal nüüd millalgi. Alexiga, Nõuni järve ääres. Sõitsime 4-5 tunniga terve järve läbi nii, et mõtlesime, et kes meist nüüd tagasi sõuab. Ja kala ei ühtigi, nagu arvata võib. Aga mis sa selle kuumusega ikka teed. Ja selliste kalameestega nagu meie. Järgmine kord enam tühjade kätega ei jää.

peatse jällenägemiseni, Jaan

June 28th, 2010

Keegi on siin huvi tundnud. Ei tea kes. Aga ega vahet pole kah.

Nonii. Päevad jälle lühenevad, järelikult on jaanipäev möödas. Iga aasta olen erinevates paikades selle veetnud, seda nüüdki. Käisin siis Augusti ja Anxiga Palal. Kuna mu ootused ürituse suhtes olid võrdlemisi madalad, siis võib kokkuvõttes isegi rahule jääda, et polnudki kõige hullem. Külapidu nagu külapidu ikka, kõik ninapidi koos, kõik teavad kõiki. Me being an outsider, of course. Loomulikult pärast mitmendat õlletiiru võis kohalike seas juba vabamalt võtta. Ilusaks täpiks i peale osutus hommikul tagasi Tartusse sõites vajadus ära juua pudel vahuveini. Oli’s seda nüüd vaja? Jah, oli.

Lähiajal on mul tulemas puhkus. Kui praegugi leian, et oma vabad päevad olen üldiselt üsna sisutult veetnud, siis ei kujuta ette, mis veel puhkuse ajal saama hakkab. Harrastust on vaja. Lihtne oleks öelda ka, et davai, tõmbame kuhugi mõnusale maale puhkama ära. Oleks see vaid nii kerge siis. Kõige kaugemaks “kuurortiks” jääb ilmselt Saaremaa, kuid eks sellegi kohal lasub suur küsimärk. Masu-masu-masu. Täpe.

Damien Rice – Cold Water

tere

June 7th, 2010

Mida võiks öelda, kui elad elu nagu ta on, ilma kardinaalsete muutusteta, lugegem sest välja töö ja sellega seonduv. Võiks rääkida koolist, mida 75% teeb, võiks elu üle vinguda, nagu 20% teeb ja võiks paska ajada nagu 5% teeb.

Ma pigem ajan paska, nagu sa/te aru olete saanud. Jätkuvalt. Muidugi mul pole praegu öelda. Mitte midagi. Sestap ei ole isegi midagi nonsenssi öelda. Huinjaa.

nii üle mõistuse kaua

June 1st, 2010

Nädalate viisi siinset vaikust ja vaikust ning veelkord vaikust… kuid uudist mitte midagi.

Kui nüüd aus olla, siis natuke on ikka toimunud ja sellel kirjutamisisu puudumisel on ka oma põhjus olnud. Millega ma tegelesin enne aprilli lõppu, ei mäletagi enam. Aga aprilli lõpus tegin mõnusa väljamineku ja soetasin endale uue sõiduriista – Audi A6. Sellel 1995. aasta autokesel on peal mõnus R5 diiselmootor, mis tähendab siis loomalikku jõudlust ning müstiliselt väikest kütusekulu. Ja eks 103kw on ka üle minu vajaduste. Kuna eelmine omanik oli automehaanik, siis on tehniliselt kõik tip-top ja siiani pole tõesti olnud põhjust muret tunda millegipärast. Nokitsemist vajab natukene kere. Paar uut ukseliistu, poritiib üle värvida ja sellega oleks ka kõik. Aastat vaadates võib öelda muidugi, et noh… vana auto. Samas Lancer oli täpselt sama vana ostes. Üle kõige on aga asjaolu, et mina olen rahul. Vägagi.

Töömaastikul on asjad nagu nad on alati… kunagi pole miski korras. Alati on midagi öelda, vajaka. Viimased paar nädalat olen rüganud nagu tragi eestlaslik tööinimene ikka ning juuni lõpus samamoodi. Aeg on praegu taas selline nagu ta oli 2 aastat tagasi. Püssist koju sõites pärast tööd oli lausa patt magama minna. Mõnes mõttes hea, mõnes mõttes jällegi mitte. Täna oleks hea meelega paar tiiru linnas ringi veel sõitnud, aga kurat, kütust pole nii palju, et seda endale lubada. Eks see väljaminek vajab kosumist tagantjärgi. Mõistetav.

Ma olen taasavastanud vesipiibu. See on päris korralik üllatus mu enda jaoks. Veel enam see, et piip aeg-ajalt toimib mu peal. Tähendab, laksab ära. Alguse sai see esimesest suvelikust nädalast, kui ma Anxiga pea iga päev Atlantise juures murul istusin ja piipu tegime. Väga mõnus, lahe ja tore oli. Nüüd ongi sisse jäänud kerge soov või tahe mingil suvalisel ajal, kas või pärast tööd piibutama minna. Vot.

Oli tore. Järgmise korrani. Ilmselt peatsemalt kui poolteise kuu pärast. :)

April 7th, 2010

Alati kui tuleb soov blogida, ei ole seda soont siia midagi kirjutada. Ja vastupidi. Kui sulest tuleb nagu oavarrest, siis ei ole võimalust.

***

February 19th, 2010

Tere

Mul on õudne pohmakas ja eriti sitt olla. Kuidas teil läheb?

Milles siis eilne päev seisnes… Alexil oli viimane päev. Minu teejuht, sensei ja hea sõber on meie kollektiivist lahkunud. Väga kahju on sellest. Have no doubt, he will be missed by everyone. Nagu öeldi Michael Parki lahkumise järel. Kõik kolmapäevad ja mõned reeded muutuvad nüüdsest tavalisteks, üksluisteks tööpäevadeks. Päevadeks, kus puudub rõõmus tuju, hea seltskond ja meeliületav pidu. Oiblää, kus meil oli neid hetki, et naera või ribadeks. Ja muidugi, Püss kaotab sellest kõige rohkem. Väga hea teenindaja ning väga lõbus baariseltskond – nüüdseks võib seda olematuks lugeda. Mitte, et mul oleks midagi halba oma teiste kaaslaste kohta öelda. Aga lihtsalt… õige barmen peab kliendil silmad särama lööma ja tuju heaks tegema.

Teine asi, millest ma puudust tunnen, on Beef ja aastad 2003-2004. Mul on bookmarkitud üks video, tehtud 2 nädalat pärast Beefi surma. Selle vaatamine toob ta tagasi. 2 minutiks ja 45 sekundiks küll, aga sellegipoolest on see nii ehtne. Kummaline, kuidas võib inimest mõjutada kellegi surm, isegi kui pole viimasega kohtunud. Ma saan aru, kui tegemist oleks mõne popstaariga, nagu näiteks Jacksoniga. Kuninga lahkumine puudutas raudselt palju rohkem inimeste hinge. Aga WRC on midagi muud. Absoluutselt. Dabliju-aar-sii. Michael Park ja Markko Märtin oleksid praeguseks hetkeks vähemalt kahekordsed maailmameistrid, kui tehnika poleks alt vedanud. Ning minu arvates on täiesti aktsepteeritav öelda, et tegemist oli maailma parima meeskonnaga. Ja meie väike rahvas. Park on isegi öelnud, et ta tunneb ennast Eestis kodusemalt kui Suurbritannias. Ma ei imesta, sest need, kes on endisel E.O.S’il kaasa elamas käinud, kummardavad automaatselt selle paari ees.

He loved rallying, he lived for the scores, and he embraced life.

F1, NASCAR jms on WRC kõrval nigu ma ei tea mis asi. See pole sport. Ok, NASCAR äärmisel juhul võib-olla, ent WRC… WRC kõlab juba niimoodi, et tegemist on millegi jumalalähedasemaga. Mis sest, et viimastel aastatel seal kõik perses on.

Jaanus, kui tagasi tuled, siis esimese asjana käime Pirita teel.

60

January 29th, 2010

… ja 24h hiljem oli Püssis sama vend tagasi. Viskas pappi ja võisimegi Alexiga letile 60-se Jägertraini laduda. Väga lahe. Seoses sellega on suveks tekkinud väga suured plaanid. Sellest räägin aga hiljem.

January 27th, 2010

Eile sai siis oma Jägertraini tippmark püstitatud. :D 30. Päris ilus oli, kuigi üks ei läinud päris ümber. Ent rongi see pooleli ei jätnud. Nii et pole paha. ^^

mõte

January 17th, 2010

Tahaks mõne hea sõbra pulmas suitsetada ja sõrmused üle anda. Seejärel suruda kellegi kätt ning suits ees, jalutada muhedalt välja ning teha üks väga mõnus kitarrisoolo. Täpselt nagu Slash.

there’s no ways for me to die

January 17th, 2010

Hendrik says (16:19):
*läheks tõmbaks oksa ennast.
Hendrik says (16:19):
*huvitav, mis siis saab.
jaanus says (16:20):
*ma arvan…
jaanus says (16:20):
*…et sinu raskuse juures…
jaanus says (16:20):
*…kasutades tavalisi füüsikaseadusi…
jaanus says (16:20):
*…nagu gravitatsioon ja mass…
jaanus says (16:20):
*…murdub oks ära :D